Eestis on roma keele kõnelejaid umbes 500–1000 inimest. 2018. aasta alguses elas Eestis 649 roma, kellest 428 nimetavad roma keelt oma emakeeleks. 103-l neist on emakeeleks vene keel ja 66 romal eesti keel. Kõige rohkem romasid elas 2018. aasta seisuga Valga vallas – 209. Eestis elavad romad räägivad kaht eri roma keele murret ja nende murrakuid ning nende leviku kohta saame teha järeldusi vaid kaudselt. Suurema vene vähemusega Ida-Virumaal ja Tallinnas on ilmselt rohkem ka vene murde kõnelejaid ning läti murre on levinud üle Eesti. Üheks roma keele läti murde keskuseks on Valga, kus toimub ka Läti ning Eesti roma kogukondade tihe läbikäimine.
Eesti kõneldavad roma keele murded on läti murre ja vene murre, mis kuuluvad mõlemad roma murrete kirderühma ja on seega suhteliselt sarnased võrreldes teiste roma murretega. Kuigi nendes murretes on mõned erinevused hääldamises ja grammatikas, tuleb nende põhiline erinevus viimase aja laensõnadest. Roma keele vene murdesse laenatakse sõnu vene keelest ja läti murdesse läti keelest. Häälikuliselt on erinevusi näiteks peenendatud ehk palataliseeritud d’ ja t’ muutumisel läti murdes häälikuühenditeks dž ja tš, kerd’a > kerdža ‘ta tegi’, id’a > idža ‘riided’. Samuti laenatakse läti ja vene keelest tegusõna eesliiteid, näiteks vene keelest on laenatud eesliide s- sõnas skerav ‘ma teen ära’ ja läti keelest nuo- samatähenduslikus väljendis nuokerav.
Varasemalt on Eestis elanud ka kolmas grupp romasid, keda kutsuti Laiuse ehk lajenge romadeks. Need oli Rootsi või Soome kaudu Eestisse saabunud romad, kes 1841. aastal koondati Laiusele. Seal pandi nad hingekirja, kuid nad võisid edasi rännata. Vallast said romad endale passi, mis tõendas nende kuuluvust Laiuse mustlaste kogukonda. Teise maailmasõja ajal hukati teadaolevalt kõik Laiuse romad. Laiuse romade keelest ei ole palju teada, kuid keeleteadlane Paul Ariste oli enne Teist maailmasõda nendega kontaktis, õppis neilt keelt ning tema artiklitest on teada, et Laiuse mustlaskeele hääldus ja sõnavara olid väga mõjutatud eesti keelest. Kuna Laiuse romad olid tulnud mööda teisi rändeteid kui läti ja vene romad, siis on ka nende murre läti ja vene omast väga erinevad. Ariste toob oma artiklis „Laiuse mustlased” välja mitmeid rootsi laensõnu, mida jagatakse Soome romadega. Nendeks on näiteks kleerus, klierus ‘rõivas’ < rootsi keeles kläder, klär ja soulu ‘liha < rootsi keeles sovel. Samuti on sarnased mõned häälikulised muutused, näiteks on toimunud häälikuline muutus kh > č, mida näeme sõnades kheer > čeer ‘maja’, khelela > čelela (čella) ‘tantsib’.1 Keel on kogukonnale väga oluline ning traditsiooniliselt seda teistele ei õpetata, kui nad just ei ole ennast kogukonnaga sidunud, näiteks roma perekonda abiellunud. Suhtumine keele õpetamisesse sõltub riigiti, kuid enamasti on roma keel väga oluline identiteedi alus ning keele edasiandmist peetakse romade seas oluliseks. Kuna roma keel on ainult kogukonna sees kasutatav keel, on lapsed tihti juba varases eas mitmekeelsed. Eestis on tavaline, et lisaks emakeelele osatakse ka vene ja eesti keelt. Üha tähtsamaks muutuvad ka inglise ja soome keel.
Eestis kasutatakse roma keelt peamiselt suulises suhtluses ning ei ole kokku lepitud kirjalikku kuju. Samas ei tähenda see, et roma keelt kunagi kirja ei pandaks, sest oma keelt kasutatakse ka näiteks kirjalikult internetis suheldes. Suulise kasutuse tõttu on roma keeles palju varieerumist ka
ühes murdes, kasutatakse vanemaid sõnu ja paralleelselt samatähenduslikke uuemaid laene. Näiteks hunt võib olla tähistatud vana indoaaria sõnaga ruv, läti laenuga vilkos, vene laenuga volkos või eesti laenuga un’tis. Samuti võib erineda hääldus. Näiteks Eestis on läti ja vene romade segaabielusid, mistõttu on roma keele kõnelejaid, kes kasutavad oma kõnes nii vene murdele omaseid sõnu ja hääldamist kui ka läti murdele omaseid tunnuseid.
